Ungari luuletaja, stsenarist, proosa- ja näitekirjanik László Darvasi on sündinud 17. oktoobril 1962. a. Ida-Ungaris Törökszentmiklósis, kus ta ka koolis käis. Peale kohustuslikku sõjaväeteenistust, 1982.–1986.a õppis Darvasi Szegedi Gyula Juhászi nimelises õpetajate seminaris. Siin tutvus ja töötas ta koos teiste tulevaste kirjandustegelastega, näiteks János Háyga, kes on Loomingu Raamatukogu vahendusel ka Eesti lugejale tuttav (vaata siit). Darvasi esimesed luuletused avaldati ülikooli nädalalehes (Szegedi Egyetem) ning samuti Szegedis ilmunud kirjandusajakirjas Harmadkor. 1986. aastal lõpetas ta seminari ungari keele ja ajaloo õpetajana.
Mõnda aega töötaski Darvasi Szegedi lähedal HódmezÅ‘vásárhelys ja Szegedis algklasside õpetajana, kuid asus peagi tööle ajakirjanikuna kohaliku ajalehe Délmagyarország (Lõuna-Ungari) juures ning oli 1989. a seal juba põhikohaga töötaja. 1993. a hakkas ta aktiivselt kaastööd tegema Budapestis ilmuvale nädalalehele Élet és Irodalom (Elu ja Kirjandus) ning mitmetele teistele kultuuri- ja kirjandusväljaannetele.
Umbes samal ajal alustas ta pseudonüümi ErnÅ‘ Szív taha peitudes sketšide, följetonide ja novellide kirjutamist. ErnÅ‘ Szív omandas ajapikku täiesti oma stiili, mida võib Darvasist mitmes mõttes erinevaks ning isegi sõltumatuks pidada. 1989.–1998. oli Darvasi ajakirja Harmadkor järglase, kirjandus- ja filosoofiaajakirja Pompeji toimetaja, hiljem sai temast proosarubriigi peatoimetaja. Kuni selle ajani kirjutas Darvasi ainult luulet, tema esimene luulekogu Horger Antal Párisban ("Antal Horger Pariisis") ilmus 1991.a. Üheksakümnendate alguses asendusid proosapoeemid novellidega, millest annab tunnistust 1992. a ilmunud kogumik A portugálok ("Portugallased").
Laialdast tähelepanu ja tunnustust pälvis Darvasi 1993. a välja antud novellikogu A veinhageni rózsabokrok ("Veinhageni roosipõõsad"). Sellest alates on kriitikutel jätkunud tema jaoks vaid kiidusõnu – Darvasi tõi tagasi traditsioonilise narratiivivormi, ta põimib süžeesse sügavust ja üllatavaid sündmusi. Aeg soosis kirjanduslikke eksperimente, Darvasi teosed ilmusid ridamisi: A Borgognoni-féle szomorúság ("Kurbus Borgognoni moodi", 1994); A Kleofás-képregény ("Kleofasi koomiks", 1994) ja Szerelmem, Dumumba elvtásrnÅ‘ ("Seltsimees Dumumba, mu arm", 1998).
Darvasi esimene romaan A könnymutatványosok legendája ("Pisarakunstnike legend", 1999) üllatas taas nii lugejaid kui kriitikuid. Teoses arenevad mitmekihilised süžeeliinid, tohutu hulk tegelasi liigub erinevates ajajärkudes, narratiiv omandab filosoofilise sügavuse, apokalüptiline huumor on pikitud irooniaga. Raamatut ei saatnud küll pöörane edu, kuid kriitikud pidid oma arvamust Darvasist muutma.
Naiste ja meeste kummalistest suhetest maal, mis kangesti meenutab sõja-aegset Jugoslaaviat, räägib 2000. a ilmunud novellikogumik Szerezni egy nÅ‘t („Naist saada“). Iga novelli jutustab küll mees, kuid peategelaseks on millegipoolest ebatavaline naine, kelle tee ristub varem vÅ‘i hiljem mehe omaga.
Darvasi mitmekülgsust näitab veel tema lasteraamat Trapiti avagy a nagy tökfÅ‘zelékháború ("Trapiti ehk suur kõrvitsahautise sõda", 2002) ning selle järg Trapiti és a borzasztó nyúl ("Trapiti ja jube jänes", 2004). Esimene on pikk ja seiklusrikas muinasjutt, teist võib nimetada romantiliste sugemetega detektiivimuinasjutuks.
Tuues ettekäändeks jalgpalli MM-i, tellis Darvasi Saksamaa „ihukirjastus” temalt nn jalgpalliramatu ja nii sündiski 2006. a A titokzatos világválogatott („Saladuslik maailmakoondis“). Selle tarvis kogus Darvasi kokku juba varem kirjutatud lühijutud ja vested jalgpallist. Teemaks on jalgpalli mängimisega seotud inimlik kirg, rõõm, kannatus, iha kurbus. Raamat võeti nii Saksamaal kui ka Ungaris väga positiivselt vastu.
Darvasi ampluaa on lai, alates luulest novellide ja näidenditeni välja. Tema proosakeel mängleb sageli ilukirjanduse, kirjanduspublitsistika ja ajakirjanduskeele piirimail. Kriitikud on Darvasi novellides näinud proosauuenduse katseid ja isegi uue narratiivikeele sündi. Tema jutustavas kergestiloetavas stiilis omandab keel lausa müütilise jõu. Narratiivi terviklikkusesse lõikuvad nõrgad kronoloogilised ja põhjuslikud seosed, jutustaja ebakindel seisukoht, kuid müütiline keel ja ebatavalised tegelased (sageli legendikangelased, hullukesed, pühakud, eriliste annetega õnnistatud või neetud inimesed) ei valmista lugejale pettumust.
Darvasi on kaasaegse Ungari kirjanduse üks hinnatumaid ja viljakamaid autoreid. Tema populaarsusest räägib muuhulgas seegi, et möödunud aastal anti Ungaris mitmetest tema teostest välja uus trükk, sest neid polnud lihtsalt enam saada. Ta on pälvinud arvukalt auhindu, sh prestiižne Attila Józsefi auhind (1998) ja Sándor Márai auhind (2008), samuti Aasta Lasteraamatu tiitel (2002). Tema teoseid on tõlgitud saksa, hollandi, prantsuse, tšehhi, sloveenia ning teistesse keeltesse, eesti keelde tõlkimisega tegelevad TÜ noored hungaroloogid.
Leelo Jõulu
László Darvasi teosed:
Horger Antal Párisban (Antal Horger Pariisis, luuletused), 1991
A portugálok (Portugallased, luuletused ja jutustused), 1992
A veinhageni rózsabokrok (Veinhageni roosipõõsad, jutustused), 1993
A vonal alatt (Joone all, pseudonüümiga ErnÅ‘ Szív; vested), 1994
A Borgognoni-féle szomorúság (Kurbus Borgognoni moodi, jutustused), 1994
A Kleofás-képregény (Kleofasi koomiks, jutustused, legendid, koomiksid), 1995
Hogyan csábítsuk el a könyvtáros kisasszonyt? (Kuidas võrgutada raamatukogupreilit?
pseudonüümiga ErnÅ‘ Szív; vested), 1997
Szerelmem, Dumumba elvtársnÅ‘ (Seltsimees Dumumba, mu arm, jutustused), 1998
A könnymutatványosok legendája (Pisarakunstnike legend, romaan), 1999
Szerezni egy nÅ‘t (Naist saada, sõjanovellid), 2000
A lojangi kutyavadászok (Koerakütid Lojangist, alapealkirjaga Hiina novellid), 2002
Trapiti, avagy a nagy tökfÅ‘zelékháború (Trapiti ehk suur kõrvitsahautise sõda, muinasjuturomaan), 2002
